Õpetaja, korduvalt: “Tuutepundlik…”
(Tahtes loomulikult öelda “puutetundlik”)
Õpetaja: “Nüüd läheb meil lahti see, mis meil alati on lahti läinud.”
(Pidades loomulikult silmas kontrolltööd)
Õpetaja: “Te ei saa kohe teist tuletist leida . Enne on esimest vaja. See on, nagu hakkate maja ehitama, aga teete kõigepealt teise korruse.”
Õpetaja: “Miks Sa minu tunnist puudusid?”
Õpilane: “Ma olin haige kodus, ei tahtnud tulla teile siia näkku köhima ja tatistama…”
Õpetaja: “Mida Sa räägid… Mitte keegi ei ole mulle veel näkku sülitanud!”
Õpilane X (tüdruk): “Aga kas ma klassiõele peale tohin sülitada?”
Õpetaja (samuti naissoost): “Siis ma oksendan sulle peale.”
Õpilane X joonistab pinginaabri vihikusse nokusid.
Klassijuhataja selgitab: “Ta joonistab selle pärast, et ta unistab, kuidas tal on noku nagu hobusel.”
Õpetaja: “Nüüd joonistame, kuidas Ussu roomama hakkab.”
(Määramispiirkondi määrati tema tunnis roomavate ussudega)