Õpetaja pidevalt: “Katsuge nüüd tähti panna!”

Õpetaja: “No mis suguhaiguste osakond siin veel on?”

Õpetaja teeb järsu pöörde ja lööb end vastu lauda ära: “Oih, vabandust… Tähendab ai!”

Õpetaja: “Kui Märt saab kahe ja Laur saab ka kahe, siis kokku on ju neli!”

(Märt Laur on üks inimene)

Õpetaja: “Pole vahet, kas avad sulud või mitte, kõik teed viivad Rooma.”

Õpetaja: “Juutjuur…”

Õpetaja: “Oleks tädil till, oleks onu!”

Õpilasel on sünnipäev.

Õpetaja: “Rosoljet kah teed? Annab oksele jumet.”

Õpetaja: “Itimehed ja matemaatikud käivad alati käsikäes”

Õpetaja: “Mis sa siis minu peale vihastad?! Vihasta parem selle lillepoti peale!”

Õpetaja, kommenteerides vähe kehvemate hinnetega õpilast: “Sina sipled meil ammu vees, kõht mudas kinni, sealt on juba raske välja tulla… Hapnik hakkab otsa saama.”

Õpetaja: “Nii… Vaatasin päevikust, et täna peaks siis matemaatikas kontrolltöö olema. Või noh.. Ärme ütle seda niimoodi – ülesannete lahendamine hoopis. Mingit survet pole, rahulikult tehke, nii nagu kodus lahendaks lihtsaid ülesandeid oma lõbuks. Vahe on selles ainult, et täna lahendate aja peale ja ma hindan pärast. Ma vaatasin, et päris mitmel oleneb tsüklihinne sellest – niiet pingutage, ega see lihtne ülesannete lahendamine pole nagu tavaliselt!”