Õpetaja vaatab aknast välja: “Näe, politsei tuli… Assa süda!”

Õpetaja seisab sööklas järjekorras. Temast eespool asuvad noormehed tõstavad endale liiga (?) mehised portsud.

Õpetaja: “Mul läheb kohe süda pahaks, kui ma selliseid portse näen!”

Õpetaja: “Ja ei oska lahendada??? …oi kui totakas sa oled.”

Õpetaja tavaline pöördumine õpilase poole, kui märkab tahvlile tehtud ülesande lahenduses mingisugust viga: “Kuule, mida sa teed, sõber Villi?”

Tüdruk lahendab klassi ees tahvlil ülesannet ja teeb vea.

Õpetaja: “Mis sa nüüd jälle valesti teed poiss-tüdruk!”

Õpetaja: “Punalibled peavad mööda veresooni kiiresti edasi liduma – selle pärast on nad nii mõnusad ümmargused.”

Õpetaja teeb viimase katse selgitada õpilastele, millest ta parasjagu räägib.

Õpetaja: “No ma ei räägi naabri Kollale külla minekust! Ma räägin majanduslikust aspektist.”

Õpetaja annab nõu, kuidas siseneda õpetajate tuppa: “Koputage, vabandage, kummardage.”

Korrapidaja toob kriiti.

Õpetaja pole rahul: “Oh pühakud, sa tõid seda ümmargust kriiti!”

Õpilane, kes tunnis koguaeg vannub, teeb ülesande lahendamisel vea.

Õpilane: “Eelmine matemaatikaõpetaja õpetas mind niimoodi tegema.”

Õpetaja: “Õpetaja X pole sind nii õpetanud, aga sa ise paned, kurat, valesti.”

Õpetaja: “…üksikud akaatsiad ja kaelkirjakud seal vahel hüppamas.”

Õpilased: “Kaelkirjakud ei hüppa!”

Õpetaja (vastumeelselt): “No oletame, et nad ei hüppa, vaid jooksevad rõõsas rahus.”

Õpetaja küsib tunnis poissi, kellele tüdrukud tagant pingist ette ütlevad.

Õpetaja (kogu klassi poole pöördudes): “Mis teha mehega, kes naiste ajudega ringi laseb?”