Õpetaja: “Mul on siuke tunne, et… Õpilane X, mine too kriiti.”

Õpetaja: “Alustage teksti lugemist leheküljelt 8 ja lõpetage kell 10.”

Õpetaja: “Näiteks kui naine on väga rase”

Õpilane X uurib lastetoetuse kohta.

Õpetaja: “Keegi ei anna sulle adopteerimiseks last!”

Õpilane Y: “Aga keegi pakkus.”

Õpilane Z: “Varastab.”

Õpilane: “Mitteametlik maks – kui maksavad, siis ei lasta neid tee peal õhku.”

Õpetaja: “Ma arvan, et sinuga võtab kiiresti ühendust…”

Poisid: “Maksuamet.”

Õpetaja: “…kaitsepolitsei.”

Õpetaja: “Mida ma olen rääkinud õpiku kohta?”

Õpilane: “Õpik on püha.”

Õpetaja: “Jakob, kas sa kavandad kurjategija karjääri?”

Õpetaja: “See stiil on natukene võigas, valgenahalise inimese kohta.”

Õpetaja: “Olge kenad, minge ukse taha. Oksendage seal palju tahate.”

Õpetaja (selle peale, kui kellelgi mobiil pläriseb): “Pole midagi – infoühiskond ikka piiksub.”

Õpetaja: “Pole oluline, kus see küsimus on. Teie lihtsalt vastate.”

Klassiga ollakse Riigikogus ekskursioonil. Sissepääsu juures on seal teatavasti tihked turvaväravad ning valvur, kes kontrollib kõike.

Õpetaja läheb turvaväravast läbi ja see hakkab piiksuma.

Õpetaja: “Kurat, nüüd peab vist oma basuuka ja granaadid ära andma!”

Valvur vihastab: “Mis õpetaja te olete üldse???”

Siiski saadi sisse. Grupi juurde ilmus Remo Holsmer (Kalevi manager ja linnavolikogu liige).

RH, õpetajale otsa vaadates: “Aga kus teie õpetaja siis on?”