Vene keel
Õpetaja: “Mida te suvel tegite?”
Õpilane: “Telkimas käisime.”
Õpetaja: “Lennuki või autoga või…?”
Õpilane: “Ei, nagu Eestis, telkimas!”
Õpetaja: “Aa, need nagu väiksed majakesed või?”
Õpetaja: “Mine rahuldab ennast ukse taga”
(Mõeldes loomulikult “Mine rahusta ennast ukse taga”)
Õpetaja: “Õpilane X, nimeta üks amet, kus on tegemist tehnikaga.”
Õpilane: Kündja (vene keeles pahar)
Õpetaja iroonilisel toonil: “Mm-hmm.. Jaa…”
Õpilane: “No on ju, kuidas ta siis ei sobi? Traktoris on tehnikat ju tonnides!”
Õpetaja, endiselt irooniliselt: “Jaa… Ja, on-on. Muidugi on.”
Õpilane: “No mida te siis alguses teete näo, et eii, see küll ei sobi kohe kindlasti mitte?”
Õpetaja: “Mis? Mis sul minu NÄGU vastu on? Äkki mul on ka sinu NÄGU vastu midagi, aga ma ei ütle seda välja. Nüüd ma ütlen küll – mulle ei meeldi sinu nägu ka!”
Õpilane katab selle peale oma näo kätega kinni.
Õpetaja: “Nüüd peidad oma NÄGU, et ma seda näha ei saaks jah?”
Õpilane X jalutab koridoris, pudel käes.
Õpetaja: “Hjanna sjee sjiia, mjul vajja ljilljed kastetjud”
Õpetaja kirjutab märkuse:
“Lp. Lapsevanem
Teie poeg rääkis vene keeles!
/Õpetaja allkiri/”
(Õpetaja mõtles selle all, et klassivend rääkis vene keele tunnis)
Õpetaja: “Nii… Jarmo, loe lehekülg 5, näide 2″
Õpilane: “Ma pole Jarmo, mu nimi on A…”
Õpetaja: “No Andres siis, loe nüüd”
Õpilane: “Aga mu nimi pole…”
Õpetaja: “Andrus, loe nüüd…”
Õpilane: “Õpetaja, mina ei…”
Õpetaja: “Aadu, loe nüüd, ära joruta”
Õpilane: “No kurat, minu nimi on…”
Õpetaja: “No kutusme sind siis nimetuks… Loe nüüd”
- Järgmine vene keele tund -
Õpetaja: “Aadu, mis hinde sa selle said?”
Õpilane: “Kurat, mu nimi ei ole Aadu, mu nimi on…”
Õpetaja: “Aiku jah!”
Õpilane: “Ei”
Õpetaja: “Adru?”
Õpilane: “Ei, minu nimi on…”
Õpetaja: “Andres!”
Õpilane: “ANDER!!! KURAT!!!”
Õpetaja: “Meile tuleb külla hoor. Ja mitte tavaline hoor, vaid meeshoor. Ja mitte tavaline meeshoor, vaid akadeemiline meeshoor”
(Ajades segi sõnad “koor” ja “hoor”)
