Õpetaja: “Tulge nüüd teadvusele ja alustame tundi.”

Õpetaja, kutsudes õpilast klassi ette tahvlile ülesannet lahendama: “Tule… Sest sa oled ju üks kõvemaid matemaatikuid/integreerijaid/peast arvutajaid/jne siinpool Peipsit.”

Õpetaja: “Sa oled nagu äsja koorunud krokodillipoeg.”

Õpetaja: “Noh poiss, kust koolist tuled?”

Õpilane: “Miina Härmast!”

Õpetaja: “Seal käivad need rikkad lapsed?”

Õpilane: “Ei, ei, see ei ole sugugi nii.”

Õpetaja: “Ahjaa, seal käivad need lapsed, kelle vanematel on rohkem raha, kui teistel.”

Õpetaja: “Haige inimene, arene… Sa jääd muidu lolliks, usu mind”

Õpetaja: “Meile tuleb külla hoor. Ja mitte tavaline hoor, vaid meeshoor. Ja mitte tavaline meeshoor, vaid akadeemiline meeshoor”

(Ajades segi sõnad “koor” ja “hoor”)

Õpetaja, hoides kaelast kinni: “Pagan, tuul vist tõmbas eile läbi.”

Klassis on aga õpilane, kelle nimi on Tuul.

Õpilane X (iga kord, kui võetakse uut ja rasket teemat): “Paras pornograafia”

Õpetaja: “Aga see sulle ju meeldibki”

Õpetaja (rääkides sellest, kuidas mingi loom sabaga vehib): “Vaat, neil on saba nagu propeller ja kõik selleks, et kaka lendaks…”

Õpetaja: “Merkuur on mustvalge, nagu Kuugi”

Õpetaja: “Mina meenutan, mis ma tegin 200 aastat tagasi.”

Õpetaja: “Sinu pea külge ei jää miski kinni. Viimane asi, mis pea külge jäi, oli habe.”